Tere!

Oleme Miina Härma Gümnaasiumi 9.b klassi õpilased: Helen, Helena, Marta ja Krõõt.

22. jaanuaril aastal 2010 külastasime 9ndate klassidega Riigikogu ning Kadrioru lossi. Reisi korraldajateks oli peamiselt meie ühiskonna õpetuse õpetaja. Meie koolil on juba pikaajaline traditsioon, et 9ndate klasside õpilased käivad Riigikogus. Kõigile on see meeldinud ning seega ei jäänud ka meie sellest võimalusest kõrvale.

Täiesti tundmatu Riigikogu elu meie jaoks siiski polnud, olime tutvunud sellega nii ühiskonnaõpetuse tundides ning kuulnud sellest ka väljaspool kooli. Samas oleme me õnnelikud, sest reis andis meile palju uut informatsiooni ning laiendas meie silmaringi. Lisaks ühiskonnale saime teadmisi ajaloost aga ka kunstiajaloost. Siinjuures peaks tänama meie toredaid giide ning ka Heljo Pikhofit, kes tuli samuti meiega kohtuma ning see on väga tänuvääre, kuna riigikogu liigetel on palju kohustusi.

Päev algas meil kõigil oma kodudes, ärkama pidime küllaltki vara, kuna bussi väljumiseajaks oli 7.30 kooli juurest. Meist kõige varem oli kohal Helena, kes lõpuks meile bussis ka head kohad võttis. Bussi oodata oli külm, kuna päev oli üks selle talve külmemaid, ligi 20 külmakraadi, mõnedel koolidel olid isegi võib-olla külmapühad, kuid meie siiski oma reisi ära ei jätnud.

Kuigi buss jõudis kohale õigeaegselt, leidsime end peagi uue probleemi ees – bussis polnud piisavalt kohti. On ju teada tuntud fakt, et sõidu ajal püsti seista ei tohi. Kuigi pidime lahkuma täpselt pool kaheksa, et õigeks ajaks Tallinnasse jõuda, nihkus meie start ligi poole tunni võrra edasi. Lõpuks lahenes olukord selliselt, et meie paralleelklassi klassijuhataja pidi istet jagama veel kahe inimesega. Sellest hoolimata meil vedas, tee peal meil probleeme polnud, kõik sujus hästi ning lõppkokkuvõttes olime Riigikogu juures isegi veidi aega varem. Istusime veel bussis ligi 10 minutit, sest bussist väljumine ei tundunud väga ahvatlev, kuna isegi bussis ei võtnud paljud pakse talvejopesid ning muid sooje riideid seljast ära.

Väljusime bussist. Kuigi Tallinnas peaks olema soojem kui Tartus, see nii küll ei tundunud. Külm tuul paitas meie nägusid, samas soojendas varahommikune päike meid. Külmast hoolimata võiks öelda, et taevas meid tol päeval siiski soosis. Päike andis kõigile energiat ning bussis tekkinud unemõtted kadusid koheselt.

Riigikogu ukse taha jõudes valitses kõigis elevus. Lõpuks avati uks, rõõmsameelsed 9. B klassi õpilased sisenesid Riigikogusse. All fuajees tuli meil rivvi võtta, paberile oma nime taha ristike teha ning turvavärav läbida. Selleks tuli oma metalsed esemed eemaldada. Teisel pool väravat saime oma sajad jällegi kätte, seejärel suundusime garderoobi. See oli tavaline, iga üks sai riputada oma riided sinna, kuhu tahtis, mingit numbrisüsteemi polnud. Nüüd pidime veidi aega ootama oma giidi. Sel ajal valitses endiselt elevus, tehti nalja, räägiti niisama, tüdrukud vaatasid end peeglist ning mõeldi ka sellele, mis meid ees võiks oodata.

Giid saabus, meil paluti oma hääletooni vaiksemaks võtta ning algaski ekskursioon. Meie giidiks oli noorhärra, kes tundus olevat väga haritud ning tundis hästi Riigikogu ajalugu ning tegemisi. Tema juttu kuulates igav ei hakanud, pigem pani giid kõiki kaasa mõtlema ning tehti ka suurel hulgal märkeid. Seetõttu olime endale mingi kirjabloki kaasavõtnud.

Enne suuremat ekskursiooni ning maja tutvustust, juhatas giid meid tualettidesse. Naise tualeti kohta võime vaid öelda seda, et see oli luksuslik ning tõesti riigikogule vastav. Need, kes tualeti kasutamisest loobuda otsustasid, ootasid koridoris. Seal võis aga tähendada asjaolu, et aknad lasid tuult ja külma läbi. Oodates polnudki nii soe, üleüldiselt oli hoones sisekliima suhteliselt jahe.
Paar minutit hiljem saidki kõik valmis ning ka klassivennad ilmusid sinna. Saabus ka giid, kes meid treppidest alla fuajeesse juhatas ning Riigikogu maketi juurde viis.
Makett valmis Riigikogu 90nda sünnipäeva jaoks, jõudis sinna aprillis 2009, ning kujutab endast ehitise vähendust. Tänapäeval leiab külastaja Toompealt kolmest ajastust pärit osi: keskaegse ordulinnuse võimsa läänemüüri ja tornid, neist tuntuim Pikk Hermann, Lossi platsile avaneva klassikalisi stiile esindava fassaadiga veneaegse kubermanguvalitsuse hoone ja linnuse sisemusse peidetud eestiaegse Riigikogu hoone. Igal hommikul hõisatakse lipp päikesetõusuga (umbes kell 7) ning mängitakse Eesti Vabariigi hümni. Lipp langetatakse mitte hiljem kui kell 22.00 ning lipu saadab ära „Mu isamaa on minu arm“. Esmakordselt heisati selle torni tipus sinimustvalge lipp 12.12.1918. Kõige vanem osa Riigikogu hoonetest on lääneküljel paiknev keskaegne linnus, mille ehitust alustasid taanlased, aga ehitust täiendasid liiviordu liikmed. Idaküljes asub Toompea loss, kus tegutseb Riigikogu. Vene tsaari ajal rajati sinna Valge saal pidulike ürituste jaoks. 1919 asus seal tööle EV parlament ehk Eesti Asutav Kogu, mis koosnes 120st liikmest. Järgmisel aastal tuli kokku juba I Riigikogu, mis koosnes 100st liikmest, tänapäeval on riigikogus liikmeid aga 101. Kuni aastani 2000 tegutses Toompea lossis ka valitsus, aga kolis ümber Stenbocki majja.
Toompea lossile on iseloomulik anglosaksi stiil, mis kujutab endast kolmnurki, mis sümboliseerivad võrdsust ja demokraatiat, vähest ja hämarat valgustust ning tumedapoolseid toone. Giid ütles, et Riigikogu saali toonid on sinine, must ja valge, mis loomulikult sümboliseerivad Eesti rahvusvärve.
Pärast seda suundusime tuldud teed trepist üles ning jõudsime ajakirjanike fuajeesse. Ka seal võis märgata kolmnurki ning sellel koridoril oli ka midagi erilist – olles ühes nurgas ning sosistades midagi, võis diagonaalnurgas kuulda selgelt, mida teine sosistas. Alguses tundus see võimatu, aga järele proovides vägagi reaalne. Fuajee uste taha jäi saal ning varsti saime ka seda näha. Suundusime kordori tagasi ja liikusime treppidest üles. Kuigi oleks tahtnud saalis ise ringi kõndida ja kõike täpsemalt uudistada, pidime leppima ajakirjanike loožiga. Võtsime sisse istekohad ning hakkasime järjekordselt oma giidi juttu kuulama. Same teada, et riigikogus on 6 erinevat parteid, suurim fraktsioon on Reformierakonnal, kellel on 31 liiget Riigikogus, liigete poolest teisel kohal on Keskerakond 28 liikmega, kellele järgneb IRL 19 liikmega. Veel on Riigikogus Sotsiaaldemokraadid(10 liiget), Rahvaliit(6 liiget) ja Eestimaa Rohelised(6 liiget). Riigikogu tuleb kokku neljal päeval nädalas (esmaspäev-neljapäev) ning iga neljandal reedel saavad liikmed vaba reede. Riigikogu esimeheks ja ühtlasi ka Eesti Vabariigi tähtsuselt teiseks isikuks on Ene Ergmaa(IRL), kes osaleb igal istungil. Rigikogus on ka I aseesimees (Keit Pentus, Reformierakond) ja II aseesimees (Jüri Ratas, Keskerakond). Iga nädal tulevad kolm ministrit Riigikogu kutsel ning vastavad nende esitatud küsimustele. Ka peaminister peab kord kuus läbi astuma ning kuulama, mida liikmetel öelda on või vastama küsimustele. Mõnel juhul peab ka president Riigikogusse ilmuma, kui on tegu militaarküsimustega, sümboolikaga, riigipangaga või selle juhatusega, valuutaga ja ka siis, kui keegi ametivannet annab. Kui tähtsamad asjad olid ära öeldud, saabus meie juurde sotside Heljo Pikhof, kes kirjeldas oma viimase nädala tegudest ning rääkis praeguse olukorra tõsidusest. Mõtlema pani vaesuses elavate laste protsent (30%) ja ka pikaajaliste töötute arv (~ 105 000 töötut).
Pärast seda tegime klassiga ka ühise pildi istungisaali tausatl ning suundusime garderoobi. Seal kästi meil ruttu joped selga panna ning bussi minna.
Edasi läksime presidendilossi Kadriorgu. Sõitsime bussiga läbi Tallinna ning nägime ära ka uue Solarise keskuse. Peale 5 minutit sõitu jõudis buss kohale. Kuna buss peatus kaugemal, kõndisime mööda kitsast teed lossi poole ning nautisime kaunist talveilma. Tee peale jäi ka roosiaed, kuid kahjuks talvel pole see kuigi suurem asi. Kadrioru lossi sisenemisel ootas meid ees korralik turva läbivaatlus. Siseneda võisime ainult viie kaupa ning pidime turvatöötajale ulatama oma isikuttõendava dokumendi. Pidime läbima ka metallidetektori ning kui olime selle läbinud polnud enam võimalik tagasi minna. Ootasime üsna pisikeses ruumis, kuni kõik turvakontrolli olid läbinud. Me saime üsna esimestena sisse ning sellepärast oli jube mõelda kuidas need, kes viimastena sisse said, pidid väljas külmetama kogu selle aja. Kõigi kontrollimisele läks üsna kaua aega, kuid lõpuks kui kõik olid valmis rääkis giid meile, et pilti tohib teha, kuid töötajaid peale ei tohi jätta. Võtsime oma märkmikud, dokumendid ja kaamerad kätte ning asusime giidi järel teele. Giid rääkis meile, et Kadrioru lossis töötab 60 inimest ning see maja valmis 1938 aasta suvel. Loss on ehitatud barokkistiilis ning selle arhitekt on Alar Kotli. Loss on ehitatud barokkstiilis ning projekteeritud arhitekt Alar Kotli poolt.Põhiline ehitusmaterjal, mida on kasutatud on meie rahvuskivi-paekivi. Maja ehitati algselt Konstantin Pätsi ametihooneks. Edasi liikusime Eesti riigipeadest maalitud portreede juurde. Seal rääkis giid meile loo Pätsi ametiketist, mida Eesti riigile siiani tagastatud ei ole.
Edasi läksime riiginõukogu saali, mille akendest paistis imekaunis vaade Kadrioru lossi siseõuele. Toa keskel oli suur tumedast Madagaskari saarest valmistatud laud koos kahe otsalauaga, valmimisaastaks 1938, mis valmis käsikäes põhiseadusega. Laua ümber paiknesid 18 tooli, igaüks kaetud punase sametiga. Seinte ülemist osa kaunistasid mitmesugused maalid, enamused rääkisid meie riigi ajaloost ja majandusest. Toa ühes otsas oli uhke sinine vaip kaunistatud 11 maakonna vapiga. Seda sellepärast, et tol ajal kui vaip valmis oli Eestis ainult 11 maakonda. Kui giid sai oma jutud räägitud, lubati meil teha klassiga ühine pilt riiginõukogu saali laua taga. Sellega oli ka meie ekskursioon Kadrioru lossis lõppenud. Väljapääsu poole liikudes saime osaks suurele üllatusele, kui presidendiproua koos oma kolme turvamehega meist mööda kõndis. Evelin Ilves naeratas meile muhedalt ja terve klass itsitas – nägime ikkagi ju kuulsat inimest!
Päeva lõpus anti meile ka vaba aega, et oma tühju kõhtu täita ning veidi jalutada. Meie klass sai vähem vaba aega kui meie paralleel, see tekitas nii mõneski ülevoolavaid tundeid, kuna tekkis suur diskusioon selle üle, miks just meie peame vähema ajaga hakkama saama ning miks meie kojusõidu algus ei võiks edasi lükkuda. See oli aga võimatu, kuna a-klassi õpilased olid juba linna peal laiali ning neile kõigile teatada, et buss väljub hiljem, oleks olnud keeruline.
Niisiis polnud suurem enamus väga õnnelik, et lubatud kahe tunni vaba aja asemel, saime seda vähem. Kuna minutid mööduvad kiiresti, hakkasime bussist välja saades jooksma, et jõuaksime käia söömas ning ringi vaadata ka kaubanduskeskustes. Meil oli küll plaan, et einestame mõnes heas restoranis, kuid ajanappuse tõttu otsustasime kiirtoidu kasuks – hamburgerid, friikartulid, coca-cola. See oli meie toit.
Kiiresti söödud, olime valmis alustama poetuuri. Kahel meist oli kindel soov, mida Tallinnast osta – ühel meist saapad, teisel müts. Siiski ei saavutanud kumbki meist oodatud tulemust ning kaks meist lahkus hoopis tühjade kätega; Marta ja Krõõt, kes polnud aga endale väga plaane teinud, mida neil vaja oleks, said hoopiski ostetud väga ilusad asjad.
Rotermanni kavartalis olime me ka veel siis, kui bussi väljumiseni oli jäänud vaid mõni minut. Mõistes, et buss pole just kõige lähemal ning tuleb arvestada ka liiklust, hakkasime jällegi jooksma. Õnneks tunneme Tallinna kesklinna üpriski hästi, nii et ära me ei eksinud. Jõudsime õnnelikult bussi.
Tagasiteel valitsesid meil erinevad meeleolud: kes meist oli õnnelik, et reis kulges edukalt ning oli põnev; kes oli pettunud, et midagi osta ei saanud, kuigi see polnud põhiline; kes tundis väsimust pikast päevast ning soovis vaid magama heita; kes tegi plaane veel õhtuks või juba eelolevaks laupäevaks.
Nagu kõigil ekskursioonidel, ei valitsenud bussis ka seegi korda vaikus. Ilmselt on see juba traditsiooniks saanud ning enamustele õpetajatele teadaolev, et meie klass võib olla väga elav ja jutukas. Seega, kui keegi oli seiklusterohkest päevast nii väsinud, et oleks soovinud kohe bussis magama jääda, siis ilmselgelt see ei õnnestunud.
Teel meil mingeid takistusi ette ei tulnud ning Tartusse jõudsime kavandatud ajaks.
Oleme tõeliselt rahul, et saime külastada Riigikogu, sest oma silmadega kõike näha on hoopis midagi muud, kui vaadata õpikust pilte, näha midagi televiisoris või ajalehtedes. Reis oli ka silmaringi arendav, kuna saime palju uusi teadmisi nii poliitikast kui ka ajaloo valdkonnast. Kuna Eestis on juhtivvõimuorganiks rahva valitud Riigikogu ning riigipeaks president, siis arvame, et Eesti kodanikena võiks igaüks oma elus üks kord Riigikogus ära käia. Kindlasti on ka ühiskonna õpetuse tundides Riigikogu ja valitsuse õppetükke kergem õppida, kui lisaks õpiku materjalidele, on teadmisi saadud ka vahetult kohapealt ning huvitavaid fakte giidi jutust.